Tuumaelektrijaamadest, lühidalt

Tuumaelektrijaam on ilmselt kõige vastuolulisem puhta elektri allikas. Me kõik teame Tšernobõli ja Fukushima õnnetusi ja neid tulebki tõsiselt võtta. Peab tunnistama, et nende tõttu ongi tuumaenergia kontroll muutunud veel hoolikamaks ja vigu vältivamaks, mis tähendab paraku ka kulude tõusu. Nii kasutatav toormaterjal kui jäätmed on tõesti radioaktiivsed ning vale käsitluse korral ohtlikud. Samas on ringleb siin rohkem müüte kui fakte, mis põhineksid tegelikel andmetel. Katsun põhilisi neist siin lahata. 

Tehnoloogiad. Tuumajaamu on ehitatud erinevate tehnoloogiatega umbes 70 aastat. Enamus täna toimivaid reaktoreid (ka Fukushima ja Tšernobõli omad) on aastakümneid tagasi välja töötatud nn 2. põlvkonna reaktorid, kus kasutatakse mitut eri lahendust. 2+ põlvkonna jaamu ehitatakse ka täna, nt Hiinas. Väike hulk täna ehitatavad jaamu loetakse 3. või 3+ põlvkonda, seda on näiteks Soome Okiluoto tuumajaam. Teame, et järgmise 4. põlvkonna jaamad saavad ehitamisküpseks mitte enne 10 aastat, ehk siis 2030ndatel. Samas tuleb tähele panna, et oodatav neljas põlvkond ei ole üks konkreetne tehnoloogia, vaid väga üldine märksõna tuleviku kohta. Välja on toodud kuus erinevat lahendust, milledest kahega tegeletakse täna kõige aktiivsemalt: sulasoola reaktorid ja naatrium-jahutuse põhised reaktorid. Mitmete järgmise põlvkonna reaktorite disaini eesmärgiks on luua väiksemaid modulaarseid elektrijaamu, mis on sobivamad just väiksematele turgudele nagu Eesti. Kui varasemad jaamade moodulite võimsused algasid 1000-2000 MW-st, mis on enam kui kogu Eesti tarbimine, siis uued on suurusjärgus 500 MW; seega Eestisse mahuks neid nõudluse järgi 2-3 tk. Nende ehitamise ennustatav investeering oleks 500-1000 miljonit väikese moodulelektrijaama kohta, mis on sarnases suurusjärgus nt Auvere jaamaga. Peamine äririsk uute tuumajaamade juures on tehnoloogiline – kuna täna on olemas vaid katsejaamad, siis ei saa keegi kindlalt öelda millal, ja kas üldse on uued lahendused litsentseeritud ja tootmisküpsed. 

Ohutus. Iga järgnev tuumajaamade põlvkond on loodud ühe olulise eesmärgina oluliselt ohutum kui eelnev. Samuti kaasneb sellega alati väga hoolikas riigipoolne järelvalve, turvaprogramm, koolitused ja ohtusreeglistikud. Seetõttu juhtub õnnetusi väga harva (vähem kui kord 10 aasta jooksul kogu maailmas) ja nende mõju on reeglina suudetud hoida minimaalne. Kuulsaim Tšernobõli õnnetus oli võimalik vaid nõukogude liidu kuritegeliku tasemeni küündiva ohutusnõuete ignoreerimise tõttu, samuti oli isegi tolle aja tehnoloogia kohta valitud ebamõistlik, kõige odavam ja ebaturvalisem lahendus, ehitamata olid turvakoorik, tegemata olid ohtustestid jne. Selline ohutegurite kombinatsioon ei ole täna ega kusagil mujal võimalik. 4. põlvkonna reaktorid on juba oma olemuselt oluliselt ohutumad – näiteks ei kasutata kõrgsurve all olevat vett, vaid naatriumi või sulasooli, mis ei saa isegi õnnetuse korral paisata keskkonda suurt kogust radioaktiivset materjali. Ohutus tagatakse suure varuga, monitooringud on oluliselt hoolikamad kui tavatööstuses ja õnnetuste jaoks on detailsed plaanid. Tänapäeva tuumaelektrijaama ohutust võib võrrelda lennuliiklusega – esmapilgul võib see tunduda ohtlik, aga reaalselt neid õnnetusi praktiliselt ei juhtu ja teiseks kui ka juhtub, siis (erinevalt lennuõnnetustest) ei saa reeglina inimesed otseselt viga. Hukkunute ja vigastatute numbrid on suurusjärkudes väiksemad kui kasvõi gaasi või põlevkivi kaevandamisel ja sellest elektri tootmisel.

Allikas: https://ourworldindata.org/safest-sources-of-energy

Mõju keskkonnale. Uued modulaarsed tuumajaamad on disainitud kui suletud süsteemid, jahutusvedelikku ei vahetata keskkonnaga, nad ei vaja veekogusid, jahutustorne ega suurt ehituspinda. Lisaks plaanitakse vähemalt mõnedes lahendustes kasutada kütusena eelmise põlvkonna tuumajaamade jääke. Kütuse jäägid tekivad sealgi, aga nende radioaktiivsuse kadumise aeg on kümnete tuhandete aastate asemel mõõdetav sadade aastatega. See muudab jääkide käitluse oluliselt lihtsamaks ja ohutumaks. Kõige olulisem tuumaelektrijaama globaalne positiivne keskkonnamõju tuleneb asjaolust, et tootmise käigus ei teki kahjulikke kasvuhoonegaase nagu CO2, mis on suurim probleem nii fossiilsete kui biokütuste kasutamise korral.

Majanduslik ja riigi mõju. Üldiselt eeldatakse, et avalik sektor ei pea elektrijaamu, sh tuumaelektrijaamu ehitama ning sinna investeerima, tootmine peab olema efektiivne ka 100% erakapitali ettevõtte puhul. Sellise elektri omahind ei ole tasuta, aga saab olema turupõhiselt konkurentsivõimeline. Riigipoolne tugi on siiski vajalik: on vaja luua tuumaenergeetika normatiivid, seadustik ja spetsiaalne järelvalveorgan. On vaja korraldada regionaalne teemaplaneering sobivate asukohtade leidmiseks. Sellega peab alustama juba täna. Soovitatav on siin tihe koostöö naabritega, eelkõige Soomega, kel vastavad regulatsioonid ja kogemused on olemas. Hariduses ja teaduses ei ole otseselt tarvis näiteks tuumafüüsikute koolitamist, sest Eestis ei hakata eeldatavasti uusi jaamu projekteerima, vaid ostetakse valmislahendus. Sellistes projektides on tavaks, et tehase ehitamisega paralleelselt koolitatakse juba tarnijate poolt välja kohalik oskustööjõud, inseneride aluskoolitus selleks on TTÜ jt poolt täna eeldatavalt täiesti piisav. Tuumaelektrijaam vajab tooraine importimist, on võimalik osta rahvusvahelistelt turgudelt, ja kütuse kulu on väljundi ühiku kohta võrdlemisi väike. Tuumaelektrijaama ehituse investeeringu suurusjärk on sama võimsuse kohta sarnases suurusjärgus elektripaneelide ja tuulegeneraatoritega : 1-2 miljonit € iga MW võimsuse jaoks. Suur rahaline erinevus tuleb kõikumise tasakaalustamise vajaduse tõttu: et tagada enda toodetud elekter igal ajal, peaks päikese ja/või tuulejaamade süsteemi maksimumvõimsus olema kordades suurem kui tiputarbimine, seega on ka vajalik investeering vastavalt kordades suurem. 

Lisa kommentaar

Your email address will not be published.

eelmine lugu

Vabavara reaktor: Open 100

järgmine lugu

Elustiil: kliimafitness

Blog viimatised

Eestile oma kliimaseadus!

Viru Keemia Grupp tuli täna välja kirjas Peaministrile ning parlamendierakondadele igati asjaliku ettepanekuga: sisustada korralikult mõisted

ÜRO IPCC 6. hinnangu aruanne

Alljärgnevalt on toodud kokkuvõte 9. augustil 2021. avaldatud aruande põhipunktidest. Rapordi täistekstid kokkuvõtete ja andmetega leiab