Tere! Minu nimi on Jaak ja ma olen kliimaaktivist. Mulle valmistab tõsist muret, mis on toimumas meie maailma tulevikuga, kui laialdane on sellegipoolest üldine arrogants selle osas ja kui rängad on oodatavad tagajärjed mitte vaid meie laste, vaid juba meie endi põlvkonna jaoks.
Aga alustan pisut kaugemalt. Meie kõikide elus on hetki, mis ei unune mitte kunagi – sageli on see mingi suur traagiline sündmus, näiteks kui kuulsid Estonia katastroofist, kui nägid uudist New Yorgi kaksistornide rünnakust. Vanemad inimesed mäletavad kui Eesti võitis Eurovisioonil ja kunagiste suusasangarite “halbu analüütilisi leide”. Aga neid hetki on ka isiklikke ja minu jaoks on üks selline ilmselt kogu eluks mällu süübinud hetk Tallinna lennujaamas ühel oktoobrikuu päeval 2018. aastal. Olime perega lendamas paariks nädalaks “kliimapakku” Tenerifele ja otsisin R-kioskist midagi tee peal lugemiseks, riiulilt krabasin oli Economisti viimane väljaanne, mille kaanepilt lubas rääkida mingist järgmisest majanduslangusest. Mõtlesin, et ajakiri nagu iga teine, paariks tunniks midagi lugemist ikka leiab. Aga see oli eriväljanne, mille mitmed lood keerlesid värskelt välja tulnud ÜRO IPCC (parlamentidevahelise kliimanõukogu) “1.5 C” aruande ümber. Ma ei teadnud siis, mis on IPCC või mis värk selle 1.5 kraadiga on. Ma polnud huvitunud sellest teemast ja olin arvanud, et ilm ja kliima ikka soojeneb ja jahtub ja isegi teadlased pole kokku leppinud et mis perioodis me täpsemalt oleme. Et kliimat mõjutavad ju vulkaanid ja päikese aktiivsuse muutmine. Aga lugedes raporte ja kokkuvõtteid sealt ajakirja numbrist olin täiesti hämmastuses.
Sain teada, et ongi täiesti kindel ja vastuvaidlematu teaduslik fakt, et kliima mitte vaid ei soojene, vaid teeb seda aina kiirenevalt ja veel oma oodatava umbes 50 eluaasta jooksul ennustatakse muudatusi mida pole sellise kiirusega juhtunud sadu tuhandeid, miljoneid aastaid. Ma olin kuulnud mõned sajandid tagasi olnud soojematest ja külmematest perioodidest, nn “väikesest keskaegsest jääajast” mis põhjustasid näljahädasid, aga nüüd selgub tollased kõikumised olid palju väiksemad kui on olnud alles paari viimase aastakümne jooksul. Ma sain teada, et ökosüsteemi katastroofid, näiteks suure osa liikide, näiteks korallide väljasuremine on praktiliselt vältimatu stsenaarium. IPCC tõi välja julma järjekindlusega et jah, on olemas mingid positiivsed stsenaariumid: kui kohe tegutseda ja mitte vaid järgida rangelt Pariisi kokkuleppe piiranguid, vaid luua täiendavaid meetmeid, nt CO2 kogumine atmosfäärist, siis oleks teoorias võimalik jääda +1.5C tõusu juurde ja suuremad kataklüsmid saaksid piiratud olema. Gröönimaa ja Põhja-Jäämeri ei muutuks täiesti jäävabaks ja Euroopasse jääks kõrgmägedesse mõned liustikud. Aga me oleme jub +1C soojenenud, nii et +1.5Cst puudub vaid väike osa, ja soojenemine kiireneb eksponentsiaalselt. Natuke matemaatikat õppinuna kõlab mulle eksponentsiaalne kasv ikka väga hirmsa asjana. See ajakirja number reisis miskipärast vähemalt aasta mul töökotis kaasas, nüüd on see kulunud number hoitud alles raamaturiiulis.
Üsna pea hakkasin ma selle teema kohta palju enam õppima. Lugesin päriselt läbi selle ja veel mõne varasema IPCC aruande. Hakkasin jälgima selleteemalisi uudiseid. Igapäevase tööna tehnoloogiainimesena hakkasin jälgima, mis on tehnilised lahendused. Mitmete lahenduste puhul, näiteks süsiniku kogumine (CCS) puhul tundus esmapilgul, et siin on ju olemas imevahend, aga edasi uurides on selgunud et sellel, ja valdaval enamikul pakutavatel tehnilistel ja mittetehnilistel lahendustel on omad suured agad. Mõni lahendus sobib justkui ühiskonnale, aga on tehniliselt ebapiisav; teine on tehniliselt üsna ok, aga ühiskond kardab seda paaniliselt, kolmas (suurem hulk) on lihtsalt ebareaalselt kallid.
Alul olin jätkuvalt “klassikaline” roheline keskkonna sõber ja aitasin oma erakonnal (Eesti 200) vastavaid programme kokku panna. Looduskaitse pole mulle võõras olnud, näiteks ülikooli ajal oli Tartu Üliõpilaste Looduskaitse Ring ja selle aktsioonid mu lemmikhobisid. Teeme Ära Eesti ja maailma koristuses olen aastaid olnud korralduse ja tehnoloogia tiimis eri rollides, peaaegu algusest. Tasapisi tundub aga aina enam, et just kliima probleem on kõikidest nendest suurusjärgus suurem – kui kliima läheb tõesti nii käest ära, nagu ta kõikide andmete järgi minemas on, siis polegi enam elusloodust mida kaitsta – mitte kusagil. Pole võimatu, et Inimenegi peab asuma tänasest majanduskasvu ja akuutsete terviseprobleemide pärast muretsemisest üle üldise ellujäämise eest võitlusse. Seega – kui midagi saab ära teha varem, siis see tuleb lihtsalt ära teha.
Me oleme esimene põlvkond, kes juba näeb oma nahal inimtekkelise kliimamuutuse kahjusid. Me oleme viimane põlvkond, kes saaks veel midagi ära teha.
Barack Obama
Ma ei tea, kas me suudame midagi muuta. Kas mina suudan midagi siin muuta. Kui päris aus olla, siis reaalsed võimalused on väga nõrgad. Aga vähemasti kui mu lapselapselapsed küsivad 40-50 aasta pärast: “Vanaisa, mida tegid 21. sajandi alguses, kui inimkond tegeles ikka veel oma massilise maailma reostusega”, siis saaksin öelda, et “Tegin, mida vähegi suutsin”. Selle vastuse õiguse tahan endale välja võidelda! Kui mitte enamaga, siis sellega mida oska – väikest viisi digiaktivismiga.
