Isegi optimistlikud, ehk sellised ennustused mis eeldavad, et meil on õige pea olemas süsinikuheitmete püüdmise lahendused (mida seni ikka veel pole!) nõuavad et fossiilkütuste kasutus peab vähenema 3% igal aastal, mida on tegelikult päris palju. Seni see number vaid kasvab.
Aga kas see tähendab et maavarad peavadki jääma puutumata? Ma pole selles nii kindel, suur kliimaprobleem pole ju kaevandamises, vaid selles mis saab pärast seda: jäätmetes. Just neid peame armutult piirama, mis tähendab et nafta, gaasi ja söe põletamine (ilma heitgaaside kokkupüüdmiseta) tuleb loomulikult lõpetada, mida varem seda parem. Samuti tuleb muude toodete: nt plastide jms saaduste lõppprodukti saaste – eelkõige mikroplasti kujul välistada, materjali kokkukogumise ja veel parem kui taaskasutamise teel. Samas: plastid jpm keemia- ja materjalitöösruse tooted on meile kasulikud, et neid kasutada nn taastuvate aga loodust kurnavate biomaterjalide asemel. Puudest on kõige suurem kasu metsas kasvades ja seal meie liigset saastet, CO2 kogudes, inimene peaks saama ka muude materjalidega hakkama. Muidugi on puit inimesele mõnus ja looduslik, aga äkki me kuritarvitame seda liigselt? Kas õige loodusesõber ei peaks mitte olema ainult vegan (”minu toidulaua pärast pole tapetud ega kiusatud ühtegi looma”) vaid ka vältima puude tapmist enese tarbeks? Ma ei tea, kas selle jaoks on sõna isegi olemas 🙂
Päris pikas perspektiivis lõpeb kaevandamine maakeral ikka: varud saavad lihtsalt otsa ja siis on kolm võimalust: kas 100% ringmajandus, hoolikalt piiratud taastuv/biomajandus või saame varud väljastpoolt. On juba neid kes plaanivad minna eksoplaneetidele kaevandama. Kui seda suudetakse teha heitmevabalt, miks ka mitte?
Loe ERR Novaatorist.
