Meil on juba läinud lahti võidujooks uuetele “kullaväljadele”, milleks on Läänemeri oma meretuuleparkide võimalustega. Erinevad ettevõtted valmistuvad utoopilisi, mitmeid GW lubavaid tuuleparke planeerima ning lähima 10-15 aasta jooksul näeme loodetavasti seal aktiivset tegevust ja investeeringut. Mis on iseneesest hea – mistahes puhas energiatootmine on vajalik kaduvate tootmisvõimsuste tõttu.
Minu üks oluline küsimus on, et kes neid projekte ikkagi omavad – kas ehitusload ja sisuliselt maa, vabandust, tuulealade kasutuse õiguse saavad välisfirmad nagu nt Utilitas, või on seal võimalus Eesti oma kapitalil, kodanikel ja võibolla ka Eesti riigil kaasa öelda. Reaalne risk on, et suured investeeringud tehakse suure väliskapitaliga ja näeme Tallinna Vee lugu uuesti: välisfirma vilistab kliendi ja riigi huvidele ning tegeleb sellega mille eest neile makstakse: oma kvartalituli maksimeerimisele. Isegi Aafrika naftaprojektidele on tänaseks saanud kohalikud riigid konsessiooniõigused ja maksutulud välja võidelda, ei enam nii, et välisomanik viib kasumi välja, kohalikele jääb rõõm maksta kalli teenuse eest, kohustus ehitada välja taristu ning “hais” – kõik kaasnevad keskkonnamõjud. Kui aga Läänemerre antakse välisfirma projektile ehitusõigused, siis aastakümneteks on see tuuleressurss meie käest ära läinud.
Äripäev kajastab selle rahalist aspekti alljärgnevalt (vaid ühe pargi raames – aga selliseid on plaanis mitu) ja analüüsib erinevaid maksustuspoliitika võimalusi meil, ja kuidas praktika on lähiriikides. Siin ei ole sisse arvestatud suurte mereparkide taristuprobleeme: vaja on suuri ülekandeliine merelt/saartelt sinna, kus on reaalne tarbimine. Need peaks ehitama teine firma, võimalik et riigile kuuluv Elektrilevi ja see täiendav investeering ulatub samuti sadadesse miljonitesse.
Parandaksin ÄP klikimaigulist pealkirja – ehitamine läheb miljardeid ikka maksma investorile (mingil määral kardetavasti ka maksumaksjale), mitte tarbijale. Tarbija maksab meil ikkagi elektrienergia hiljem teenuse eest vastavalt oma reaalsele kulutamisele, mitte ehitamise eest.
Veel enam: ei tasu unustada, et need pargid on ikkagi suhteliselt väikese ala peal ilma/tuule seisukohast ja suure osa ajast ei ole tuult piisavalt et tootmine töötaks, seega teatud mahust edasi vajatakse tegelikuks tootmiskindluseks ja mõistlikuks hinna stabiilsuseks ka täiendavat salvestusvõimalust, milleks senini kuluefektiivsed piisavad lahendused puuduvad ja isegi 10-15 aasta perspektiivis pole odavat ja suurt salvestust lubavat lahendust paistmas. Ning vajalik on vähemalt minimaalselt ellujäämiseks vajalikus mahus jätkusuutlik energiajulgeolek: kohalik baaselektri tootmine, mis ei sõltuks hetke kohalikust ilmast.
Avamere tuulepargi ühiskondlik kasu ühe gigavatise pargi näitel:
- 2 miljardi euro suurune investeering Eesti majandusse;
- Toodab ligikaudu 4,4 teravatt-tundi elektrit aastas (võrdlus: Eestis tarbiti 2020.a. kokku vähem kui 2x enam: 8,4 TWh);
- Tekitab hinnanguliselt 80 miljonit eurot riigitulu aastas;
- Loob hinnanguliselt 70-100 otsest pikaajalist töökohta
Loe pikemalt Äripäeva veebist
