Lahendus kliimakriisile on olemas!

Kliimakriisi suhtes võib seisukohad jagada lihtsustatult kolmeks:
a) kriisieitajad: “see pole oluline probleem, inimeste heaolu on tähtsam ja see väga oluliselt ei vähenegi jms”,
b) kliimapessimistid: “lahendused puuduvad, näiteks tehnofixide asemel peame tegelema tarbimise vähendamise, taandarengu ja vältimatult saabuva katastroofi üleelamiseks valmistumisega” ja
c) kliimaoptimistid: “probleem on tõsine, peaaegu lootusetu, aga isegi väikese õnnestumise tõenäosusega tuleb tõsta inimeste teadlikkust ja otsida eelarvamuste vabalt lahendusi: nii tehnilisi, poliitilisi, majanduslikke jne.”.

Mina kaldun sinna viimasesse – optimistide parteisse, kuigi langemine pessimismi pole üldsegi keeruline. Mis annab mulle seda lootust?

Tegelikult on kliimakriisi olemus üsna lihtne ja selge: liigne inimeste paisatud kasvuhoonegaaside saaste pidevalt kasvav kogus atmosfääris põhjustab kasvuhooneefekti ja temperatuuri tõusu. Kasvuhoonegaase (sealjuures, aga mitte ainult CO₂) tekitatakse ja tarbitakse muidugi ka looduslikult, aga enne inimmasinate sekkumist oli see enamvähem tasakaalus. CO₂ saaste looduslik hajumine võtab aega tuhandeid aastaid. Seega on ka lahendus selge: olemasolev liigne saaste tuleb selle tekitajatel, st inimestel ära koristada ja täiendav liigne saastamine tuleb lihtsalt lõpetada!

Mõlemad on samas ülimalt rasked ülesanded: saaste atmosfäärist ära koristamine nõuab tehnoloogilisi lahendusi, mida meil täna meil lihtsalt pole. On mitmesuguseid ideid ja prototüüpe, aga nendel on suures mahus rakendamine või liiga kõrgete kulude probleemid, reeglina need mõlemad. Ainus täna kättesaadav odav suures mahus eemaldamise viis on looduslik: fotosüntees taimedega, mida me saame positiivselt mõjutada sobivate metsade hoidmise ja lisamisega. Seega seda just peamegi tegema!

Vaatame esmalt, kust tuleb täpsemalt saaste. Tuginedes selle raamatu andmetele saame alloleva üleilmse pildi. Eestis on ajalooliselt elektritootmise saaste (jalajälg) olnud oluliselt suurem, koguni üle 80% ning terase ja plastikutootmist on meil vähe. Aga kui elektritootmine meil neutraliseerub, tekib meil mõneti sarnane pilt:

Saaste lõpetamine on samuti keeruline, sest kogu olemasolev tootmise ja tarbimise tsükkel pole varem pidanud seda arvestama: nii on suur osa sellest üles ehitatud fossiilsete kütuste põletamisele või KHG eritavatele protsessidele. Mõned ütlevad, kuna kliimamuutuste juurpõhjus on tehnoloogia (mis on kahtlemata õige), siis on loogiline lahendus juurprobleemi eemaldamine: tuleb “masinaid lõhkuda” ehk siis lõpetada kõikvõimalike tänapäevaste tehnoloogia saavutuste kasutamine, viia nii asjade kui energia tarbimine inimese kohta tööstusrevolutsiooni eelsesse aega (st kordades madalamaks kui täna), ja ka teha midagi (aga mida?) et inimkonna arv jõuaks samasse aega tagasi. mis on samuti mitu korda väiksem. Kuna vist kõik saavad aru kui ebarealistlik see on, siis jõuab selline arutelu tavaliselt kliimaskeptikasse – probleemi lahendamine on lootusetu. Aga kas ikka on?

Probleemide lahendamisele on ka teine lähenemine, nagu näiteks arstid teevad – kui sa ei saa probleemi juurpõhjust, näiteks mürki eemaldada, siis võib olla toimivaks lahenduseks (nn “tehnofix“-iks) mõni teine või isegi seesama mürk aga teises koguses. See ei tundu loogiline ja ongi mittetriviaalne: pead teadma täpselt mida sa teed, et ei muudaks asja veel halvemaks. Sageli tuleb selline tehnoloogiline lahendus mitmete katsetuste ja eksimuste hinnaga, aga lõpuks saadakse see käima. Või ei saada, garanteeritud tulemust pole kunagi. Samamoodi saab tehnoloogia loodud probleeme lahendada uute, aga õiges ehk rohelises suunas arendatud tehnoloogiatega. Keskne idee on siin, et just elektrienergiat on võimalik toota saastet tekitamata, piisavalt odavalt ja piisavalt suures koguses. Kuigi otsene elektri tootmine moodustab vaid pisut üle veerandi saastest, võib ta olla lahenduseks väga paljudele muudele valdkondadele, kus energiavajaduse või muu protsessi saaste saab asendada puhtalt toodetud elektriga – ja üllatavalt paljudes kohtades saab seda teha. Puhtaid energiaallikaid on veelgi: näiteks vesinik ja otsene maasoojus, ka neid tuleb maksimaalselt kasutada, aga need pole tehnoloogiliselt täna veel nii valmis. Õnneks arengud toimuvad seal kiiresti: uudiseid uute või täiendatud tehnoloogiate kohta leiab igal nädalal, mõned huvitavamad neist püüan postitada siia blogisse.

Kui elektrit ei saa veel kasutada, näiteks pole lennukite või ookeane ületavate kaubalaevade jaoks vastavaid vesiniku ega akupõhiseid tehnoloogiaid veel olemas, siis tuleb kasutada võimalikult puhtaid alternatiive (näiteks e-fuel, 2+ põlvkonna biokütused jms). Need tuleb teha võimalikult odavaks võrreldes tänase saastava lahendusega, ja seal saab riik aidata maksupoliitikaga. Tarbija jaoks võib see olla lühikeses plaanis ebameeldiv – kui lennufirma peab ostma kallima e-fuel-i, siis ei saa me enam 10€ piletitega lõunamaale, vaid kas ostame oluliselt kallima lennupileti või valime elektriga sõitva kiirrongi alternatiiviks. Kiirrongitee Eestisse tuleks muidugi selle eeldusena esmalt valmis ehitada.

Alloleval joonisel on toodud kliimaproleemi peamised lahendused mõttepilvena. Enamus võtmesõnad peaksid olema üsna lihtsalt arusaadavad, mitmete kohta on täpsemaid artikleid ka siin blogis. Paksus kirjas on juba täna olemasolevad tehnilised lahendused või lahenduste piirkonnad – nendega tuleks tegeleda kohe esimeses järjekorras. Mõned neist on juba aktiivselt töös, aga mõned (näiteks tuumaenergeetika) on niivõrd poliitiliselt tundlik teema, et ei saa tähelepanu mida ta lahenduse osana vääriks. Kaldkirjas on toodud tehnoloogiad mis vajavad veel olulisi arendusi, isegi läbimurdeid. Ka neisse on vaja investeerida, isegi teha nii teadus- kui rakendusuuringuid. Ka neid on mitmeid, aga enamikega ollakse arendustega üsna lubavates faasides. See pakub päris palju optimismi.

Lenin kirjutas: kommunism on nõukogude võim ja kogu maa elektrifitseerimine. Nõukogude võimu me muidugi ei vaja, küll aga vajame tarka, tulevikku vaatavat ja samas demokraatlikku ning kaasavat riigijuhtimist. Poliitikud peavad tagama, et roheliseks pöördumine oleks võimalikult odav ja saastamine võimalikult kallis. Sel hetkel, kui saastevaba toode on pisutki odavam kui saastav, valivad ju kõik turuosalised rohelise kui parema ja tulevikukindla ning saastav majandus sureb väga kiirelt. Juba täna on see hinnavahe mitmetes valdkondades üllatavalt väike: roheline elektripakett Eestis on vaid mõni % kallim. Elektriauto hinnad langevad samuti jõudsalt. “Elektrifitseerimine” tuleb ette võtta otseses mõttes ja mitte vaid kogu maal, vaid kõikides valdkondades vertikaalselt: hoonete küte, transport, tootmine, taaskasutus, toidu tootmine jne jne. Puhta elektri igal ajal ja mõistliku hinnaga saadavusega on meil veel pikka aega probleeme, seega tuleb olla ka säästlik. Aga säästlikkus ei tohi põhjustada saastlikkust.