Täiendus 3.3.2023: kolme teadlase avaldus, et teadlasi pole siia piisavalt kaasatud.
Rohetiiger avaldas juba mõnda aega tagasi energia teekaardi. Nad täiendavad seda jooksvalt ja tutvustavad tublisti erinevatele huvigruppidele. Mul oli võimalus tutvustust hiljuti näha Eesti Rooma Klubi üritusel, ja toon välja mõned tähelepanekud ja pisut kriitikat.
Üldised lähtepunktid, sealjuures rõhk elurikkusele ning loodushüvedele on vägagi tervitatavad. Kes meist ei tahaks rikkalikku loodust – ka inimene on looduse osa ja ilma toimiva ökosüsteemita me hakkama ei saa. Küll aga saab ökosüsteem hakkama inimeseta. Samuti on väga tähtis ressursikasutuse vähendamine, eelkõige taastumatute ressursside puhul.
Kriitilisemalt analüüsi vaadates on minu enda tunnetuse kohaselt (ega meil tulevikuks palju paremaid meetodeid ju pole) pigem üle hinnatud võimalused energiakulusid vähendada: renoveerimine ja uute säästlikumate hoonete ehitamine on tore mõte, aga ma ei tea andmeid, mis näitaks et see reaalselt vähendaks summaarset energiavajadust. Uusehitis ja renoveering on küll mingil määral m2 kohta säästvamad, aga iga ehitus tähendab hulga uusi pindu ilma et vanad ilmtingimata lammutataks või kütmata jääksid. Sarnane probleem on näiteks transpordiga: ka selle mahu kasv kipub ületama efektiivsuse tõusu. Samas uued väljakutsed nagu kliimamuutustest tekkiv jahutusvajadus, ringmajanduse laialdamine kasutuselevõtt jne on kõik täiendavad energiakasutajad. Pealegi kõik need energiasäästu renoveerimisprogrammid on ka ise väga suured energiatarbijad – ma olen käinud Rockwooli tehases ja kivist villa tootmine ei ole sugugi roheline protsess; kaugel sellest. Seega prognoosiksin optimistliku 20% kogu energiavajaduse vähenemise asemel pigem selle samaks jäämist, kui isegi mitte väikest kasvu.
Kõige suurem põhimõtteline küsimus tekkis mul aga dokumendis antud lausest “Modelleerimise lähtekohaks oli eesmärk tagada Eestis aastane elektri tootmise ja tarbimise tasakaal majanduslikult otstarbekate taastuvenergia lahendustega“. Nii dokumendis kui suulises ettekandes libiseti sellest eeldusest kiirelt üle ja jäeti põhjendamata, miks on just selline lähtekoht võetud. Miks eeldatakse ilma lähemalt asja läbi mõtlemata ja selgitamata, et vaid taastuvenergiale tuginemine on mõistlik ja “roheline”, suisa iseenesest mõistetav? Mina ei ole selles nii kindel.
Selgitan. Taastuvenergia allikad võib nimelt jagada nende “rohelisuse” seisukohast kahte klassi:
a) puhtaks ehk madala CO₂ heitmega energiaallikaks on termaalenergia ja päike ning päikese tekitatud veeringlus ning tuul. See energia tekib ja kui ka see sõna otseses mõttes ei taastu siis ta “ei saa otsa”. Oluline on, et selle elektriks tootmine ei tekita suures koguses saasteid ega muud keskkonnakoormust, nt “kaevandata” meie biosfääri.
b) nn rohelise massi põletusest saadav energiaallikad – eelkõige biogaas, puit ja turvas. Seal julgen väita, et neil on veel rohkem probleeme kui fossiilkütustel. Esiteks tekitavad nad reostust kasvuhoonegaasidena rohkemgi kui fossiilsed analoogid: sama koguse elektrienergia saamiseks tekitame rohkem saastet (vaata Lisa 3 teekaardil: vedelgaasi ja puidu heide GWh kohta). Teiseks kulutavad nad meie biosfääri: kas looduslikku (nagu mets ja raba) või haritavat maad; ja mõlemad on piiratud ning juba üle koormatud ressursid. Mullateadlastel on väga halbu uudiseid neile, kes arvavad et põllumaa on “piiramatult taastuv ressurss” .
Minu hinnangul rohelise massi põletuse lugemine “arvestuslikult nullheitmega” on lihtsalt üks suur põhimõtteline viga, mis varem või hiljem tuleb parandada. Sisuliselt rohepesu. Vastavad kasvuhoonegaaside maksud jt piirangud peavad saama rakenduma neile samamoodi nagu fossiilsetele analoogidele: võimalikult täpselt vastavalt tekitavale heitmele. Muidugi sidus põletatud mingil määral kunagi ka süsinikku, aga seda tuleb hoopis eraldi arvestada LULUF arvestuses, sest sellel on hoopis teine ajaskaala: ühe täiskasvanud puu tööstuslikus mahus põletamine ja CO₂ eritus võtab aega minuteid, selle süsinikku sidumine aga 50-100 aastat. Täna me teeme aga topeltarvestust enda kasuks: biomaterjali põletuse loeme nulliks, samas kasvava metsa seotava süsiniku loeme heitmete kogumiseks, tulemusena paberil saame et mida enam metsa raiume ja põletame seda parem on. Hea uudis on siin, et biopõletuse saastet ei ole nii suures mahus reaalselt tulemas, sest plaanitud aina suurenevas mahus biomaterjali pole füüsiliselt võimalik kusagilt võtta. Meie looduse bioressurss on juba praegu maksimaalselt kasutuses, isegi ülekasutuses. Metsa on meil vaja oluliselt vähem raiuda kui täna, sest see on meie sisuliselt ainus kuluefektiivne CO₂ sidumise lahendus, ja kui ka sealt midagi võtame siis see kulub minimaalseks ehituseks (ja jääb sealtki puudu). Juba täna on biogaas defitsiit – seda ei jagu isegi ühistranspordiks ja siin ei ole lihtsat lahendust et ehitame uusi tehaseid.
Ühesõnaga, taastuvenergia vs fossiilenergia asemel peaks rääkima puhtast ja selle vastandina saastavenergiast, ning tõeliselt roheline energia teekaart peaks tuginema mittesaastavale ehk päriselt loodust võimalikult säästvale ning jätkusuutlikule energiale. Mitte arvestuslikult, vaid päriselt. Me ei taha olla nagu mõrvarid, kes käivad igal pühapäeval kirikus ja ütlevad et “bilansiliselt oleme suured heategijad”.
Teekaardis on toodud välja kriitikat ühes kitsas osas saastavenergiast: “Kliimaneutraalsuse ja ökosüsteemi säilitamise eesmärgil tuleb lõpetada väikese kasuteguriga puidu energeetilise põletamise doteerimine Eestis ning teha koostööd selle kiireks lõpetamiseks teistes Euroopa riikides, kus käsitletakse puidu põletamist jätkuvalt kliimaneutraalsena (raiumisel võetakse kogu CO2 heitmena kokkuleppeliselt arvesse ja põletamist käsitletakse seetõttu nullemissioonina), kuna puidu põletamine ei vähenda kriitilises lähitulevikus kliimamuutusi“. Täpselt seda tulebki teha, ja minna vaid seda – kiirelt liikuda sealt ka samm edasi: lõpetada biomassi ja -gaasi põletuse lugemine roheliseks energiaks. See on ju nii kõrge keskkonnakoormuse kui -saastega ning samas madala efektiivsusega.
Kui paneme erinevad energiatarbimise valdkonnad kokku, siis umbes pool teekaardil toodud 2040. aasta energiatootmist plaanitud ikka veel saastavana: põletatavad gaasid, tahke biomaterjal, vedelkütus vms. On igaühele selge, et tuuleparkidest ei saa piisavalt elektrit, et kõiki meie vajadusi 24/7 katta. See on osa plaanist, kus tuleks veel tööd teha ja leida paremaid alternatiive. Igasugune globaalselt saastav põletamine tuleks teekaardilt, mis väidab end olevat roheline, välja võtta ja leida nendele energiatootmistele tegelikult puhtad alternatiivid. Õnneks on sellised tehnoloogiad olemas ja kiirelt arenemas, kahjuks neid siit plaanist ei leia.
Vaatame järgmist slaidi Rohetiigrist, mis võtab kokku energiakasutuse: nagu näete Rohetiigi teekaardi puhta energia osa suureneb vaid umbes 1/3 võrra ja ligi pool energiast jääb ka aastal 2040 “muu” kategooriasse, ehk mis ei ole elektri kaudu ja on ühel või teisil saastav ja/või loodust koormav. Siin tasub küsida, kui roheline on selline teekaart?
Minu väide on, et kliimaprobleem on niivõrd oluline, et meil lihtsalt ei ole luksust tugineda vaid 19. sajandi lihtsatele tehnoloogiatele ja jätta kõrvale puhtaid energiaallikaid 20. sajandi keerukamatest tehnoloogiatest: näiteks erinevad tuumaenergia variante, keemilisi ja geotermaalseid energiatootmise võimalusi. Tähelepanuväärselt neid ei seda isegi ei mainita dokumendis, näiteks Lisa 3 on toodud eri energiaallikate heitmed ja kütteväärtused ilma nendeta. See muudab paraku kogu selle dokumendi poolikuks, et mitte öelda kallutatuks.
Toon siin kokkuvõtvad Rohetiigri slaidid, milline on tulevik nende plaani järgi. Oma kommentaaridega olen klassifitseerinud positiivsed 👍🏼 ja reostavad ❌ energiaallikad. CHP peaks siin tähistama koostootmisjaama. Ma oletan, et soojuspumpade osas on mõeldud eraldi tööstuslikke ja tarbijate omi, ja need on tõesti vajalikud puhtad soojusenergia allikad. Mitte-jätkusuutlike kütuseliikide tarbimise plaan on hirmuäratavalt suur.
Järgnevas elektri päritolu juures märkisin paar allikat küsimärgiga, sest ei elektriakud ega hüdropumpjaam (PHEJ) ei tooda uut elektrit, vaid võimaldavad (üsna kallilt) lükata edasi muul viisil toodetud elektri tarbimist. Positiivne on, et üle poole elektritootmisest on puhas: tuulikud maal ja merel. Siiski on üsna palju (üle kolmandiku) jäetud saastavaid elektriallikaid, need on plaanitud pakkuma elektrit tuulevabal ajal. Kas sellisel viisil on võimalik jõuda elektritootmises kliimaneutraalseks? Füüsiliselt ilmselgelt mitte; see võib olla võimalik üksnes paberil, kui loeme nt biogaasi/massi madalamaks saasteallikaks kui see tegelikult on.
Viimaks ka transpordi osakaal: kuidas plaanime liigutada inimesi ja asju. Siin on väga optimistlik plaan vähendada energiatarbimist 40%. Kahjuks puhtad energiallikad jäävad vähemusse, ja suurem osa kütuseid jäävad saastavaks. Küsimärgiga märksin e-kütused (e-fuel), mis on tulevikukütus ja mille reostuse maht sõltub mis tehnoloogia ja kütusega täpselt on tegu. Senised e-kütused on ikkagi umbes sama reostavad kui fossiilkütused. Siin toodud stsenaarium võib olla tõesti realistlik ja saavutatav, aga rohelise asemel nimetaksin selle pigem mustaks.
Kokkuvõttes võib öelda, et umbes pooles osas toodud tulevikuplaanidest – see mis tugineb tõesti puhastele energiaallikatele nagu tuul ja päikeseenergia, samuti puhtad salvestusvõimalused, üleminek kaugküttele elektripööre jne, on teekaart igati hea. Need sammud tulebki teha, ja ilmselt suuremaski mahus kui teekaart plaanib. Samuti on sealt väärt vaadata milline on energiakasutuse struktuur, tegevused, vajalikud seaduste muudatused, seal on modelleeritud energiakasutust tulevikus (ja tulemus on üsna sarnane minu lihtsale exceli-analüüsile) ning kuidas see üldiselt ajas muutub. Samas pean tõdema, et teekaardi täpsemad analüüsid ikkagi ei vasta mitmetele sealsamas toodud olulistele lähtepunktidele jätkusuutlikkuse, looduskeskkonna sõbralikkuse ega varustuskindluse osas. Liiga suures osas plaanitakse laiendada taastumatute ja tegelikult juba ära kasutatud ressursside kasutamist, nii meie atmosfääri (kui kasvuhoonegaaside hoidla) kui elava looduse jätkuval kuritarvitamise näol.
Õnneks tegijad lubasid, et see teekaart pole lõplik, vaid on elav töödokument. Seega jään ootama, et puudused võetakse arvesse ja tehakse sellest uus ja täiendatud versioon. Kus on vähem bürokraatlikku enesepetmist “arvestuslikkusega” ning rohkem tänapäevaseid tehnoloogiaid ja andmeid kasutatud.
