Mu hea kolleeg Maksim on korduvalt maininud, et mis kliimasõbralikust elust ma räägin: ise kolisin suure aiaga ühepereelamusse, mille jalajälg ja energiavajadus on ju palju suurem kui korteril. Ilmselgelt on tal õigus. Eriti reljeefselt oli see selge, kui veebruarikuise elektriarve sain kätte, millel 300st palju ei puudunud, kuigi õhk-vesi soojuspump on kulusid vähendamas. Mõistagi on mul Roheline elektripakett, mis on vaid pisut kallim [meeldetuletus endale: uurida, millest tegelikult meil rohelist elektrit talvel saadakse]. Sealjuures külmematel päevadel on ka halgudega köetav ahi lisasooja andmas. Ainus vabandus on, et tegu pole uusehitisega, vaid taaskasutatud majaga mis on kesklinnast jalgrattasõidu ehk vähe pikema jalutuskäigu kaugusel. Enamus põlluarendustest valglinnades, või ‘läheme maale elama’ kampaaniaid tähendavad paraku tõesti suurt hulka täiendavat energiat ja kasvuhoonegaase nii ehitamisel, pidamisel kui sinna liikumisel.
Minuteada seda küsimust Eestis pole tõsisemalt arutatud, kliimasõbralikkuse pärast meil linnu kokkupoole ei pakita. Samas suhteliselt suur korterelamise lembus erinevalt rikkamatest riikidest on meil nii nõukaaja pärandina kui varasemast suhtelisest vaesusest – Kalamajad ja Karlovad on ju varasemast ajast – sees, seega suur osa arendusi ongi õnneks kortermajad,. Täna võttis Postimees küsitleda Saksamaa uurijaid, kes ennustavad et rahvaarvu vähenemise tõttu jäävad paljud eramud juba 10konna aasta pärast tühjaks.
Säästlikum oleks, kui inimesed oleksid valmis elama pigem kortermajades ja omakorda väiksemates korterites
Monika Meyer, elupindade ja keskkonnauuringute instituudi IWU juht
Eramutes elamine nõuab rohkem pinda elaniku kohta, samuti täiendavat teede taristut, pikemaid liikumisteid jne. Ühesõnaga, kõige kliimasõbralikum oleks, kui inimesed elaksid kompaktselt koos kortermajades ja liiguksid ning pendeldaksid ringi minimaalselt.
Loe enam Postimehest 20.märts 2021
