Majanduskursusel õpetati meile umbes esimeses loengus, et omahind ja turuhind ei ole mitte vaid eri asjad (ilmselgelt), vaid nendel pole ka omavahel eriti midagi pistmist. Ainult plaanimajanduses on turuhind=omahind+marginaal (mille määrab riik), turumajanduses aga kujuneb turuhind pakkumise ja nõudluse tasakaalus. Kõrgem nõudlus ja/või madalam pakkumine tõstab hinda, suurem pakkumine ja/või madalam nõudlus langetab. Madalam omahind võib, aga ei pruugi turuhinda alla tuua, see sõltub veel paljudest teistest teguritest. Seega kui me mingeid elektrihindu tuleviku sihiks seame, siis peaks täpsustama, kas on mõeldud plaanimajandust (ehk reguleeritud hinda), või ennustame turuhinda või omahinda
Elektri tootmise omahinna ehk sisendite kulu ennustuse kohta on tehtud eri analüüse. Kui kulud on teada, siis on omahinna arvutus üsna lihtne rehkendus, jõukohane igaühele kes vähemasti tihisid kokku lugeda oskab. Samas viimasel ajal meie kiirelt muutuvas majandusolukorras mistahes prognoosid muutunud ebatäpseks. Kui me ei suuda isegi RB Ülemiste terminali projekti ehitushinda ennustada 50% täpsusega, siis mis siis tuuma- või tuulejaamade ehitusest mis saavad olema veel suurema, mitme miljardi mahuga ehitusprojektid. Kõik need on muide kõige suuremas osas suured betooniprojektid, seega ma jälgiks hoolega tsemendi hinda, ja arvestaksin mistahes omahindade ennustusse vähemalt 1/3 vea sisse. Senistes analüüsides on tuuleparkidel on toodud senti/kWh numbreid 6st 11-ni (maapark pisut odavam, merel kallim), tuumajaamadel 5-st 9-ni, meie põlevkivil näib see olevat see 15 kandis. Fermi täpsemaid tuumajaama omahinna arvutusi lubatakse, kui on tehtud vähemalt esimesele reaktorile hange, eeldatavalt järgmise aasta esimeses pooles. Alles siis võime rääkida teadmispõhiselt, kas Eesti tuumaelekter on kallis või mitte, senikaua on kõik see puhas juhuslike arvude põhine spekulatsioon. Samas elektri tarbijat madal või kõrge tehniline omahind eriti ei aita ega otseselt huvita, teda huvitab palju tema maksma peab, ehk turuhind. Sellepärast pole isegi väga mõtet süveneda omahinna üksikutesse komponentidesse nagu näiteks CO2 kvoodi hind. Omahind on vaid tehniline aspekt tootja jaoks, muidugi mõjutab see tootjate investeeringuotsuseid ja majandustulemusi.
Turuhinna (ehk tarbijale müügi hinna) ennustamine, eriti tulevikuks, on veel hullem hiromantia, sest muutujad – nii tarbimise kui tootmise poolel on tänapäeval kiires muutumises. Nõudlust ja pakkumist viivad kokku elektroibörsid, Eesti näitel Nordpool ja kui seal ka on tehnilisi probleeme teatud situatsioonides, siis laias piiris on see vajalik ja toimiv lühiajaliseks hinna kokkuleppeks. Hinna rasket ennustatavust tõestab, et isegi professionaalsed elektrimüüjad ja analüütikud ei suuda oma hinnapakkumisi poolt aastatki ette teha, muidu nad ei oleks müünud jaburalt odavaid fixlepinguid. Elektri fikseeritud lepingu pakkumise hind on ju lihtne valem: müüja ennustatav pikaajaline turuhind + riskimarginaal. Ma pole turuanalüütik ja mingeid turuhinna ennustusi tulevikuks tegema ei hakka. Meenutan vaid veel kord baastõde – madalam omahind ei tähenda automaatselt samasugust või isegi ilmtingimata madalamat turuhinda ja ostuhinda tarbijale. Selge on vaid see, et vähemalt pikaajaliselt madalamat turuhinda kui on madalaim omahind oodata ei maksa.
Reguleeritud hinna ennustamine on võrreldes eelmistega lihtne: küsimus on peamiselt poliitilise otsuse taga. Tehniliselt võime leppida kokku mingi “suvalise” numbri (nt 0, 3, 6 või 16 senti), igal juhul vahe turuhinnaga (nb! just turuhinnaga, mitte omahinnaga) maksab siis kinni maksumaksja, kui seda kulu/riski ei taheta just edasi sokutada elektritootjale (ehk siis tolle ettevõtte omanikele). Eesti reguleeritud hinnaga elektrit pakub riigiettevõte, see on sama raha teises taskus. Võime ka poliitiliselt leppida kokku, et reguleeritud hind on konkreetse ümara numbri asemel mingi huvitavam ja dünaamilisem valem, nt IRL reformis kasutatav “põlevkivi tootmise omahind” või näiteks paneme midagi paika ja indekseerime seda keskmise palgaga. Ettekujutus, et kui meil on oma kohalikud elektrijaamad, siis sealt saame fikseeritud omahinnaga ostes kuidagi “säästa”, on juba ses suhtes vildakas, et nii jätab elektritootja omanikule teenimata tulu, mida ettevõte teeniks sama elektri turule müügist kõrgema hinnaga. Rahaliselt väljendub see Eesti riigi dividendiootuse vähendamisest Eesti Energia suhtes, ja täpselt see meil praegu toimubki.
Siin on üks dimensioon veel. Ma eristaksin kaks elektritoote taset: nimetame ühte “toorelekter“, mis toodetakse mingites tootmisüksustes söest, gaasist, päikesest, tuulest või imporditakse; ja teist “tarbeelekter“, mida tarbija läbi jaotusvõrgu kasutada saab. Need ei ole samad tooted: toorelektri eri tehased (ja ka salvestajad) käivad olenevalt tehnoloogiast kas enam-vähem plaanitult või üsna ennustamatult sisse ja välja, seda rohkem kui meil loodame ilmast sõltuvale taastuvelektrile. Tarbeelekter peab aga olemas olema 100% ajast, kokkulepitud võimsuse, pinge ja sagedusega. See ei ole isegi nagu hulgi ja jaemüük, kus muutub vaid kauba pakenduse kogus, vaid pigem nagu jahu ja saia tootmine, kus esimest on vaja et teist toota ja jahu reeglina toorelt tarbida ei kõlba. Sarnaselt jahu tootmisele võib olenevalt allikast nii kvaliteet ning hind väga kõikuv, kuid meie pagar (Elering) peab suutma tagama varustatuse kasutades kombinatsiooni tootmise, salvestuse ja tarbimise juhtimisest, eri tehnilistest ja majanduslikest lisaseadmetest. Tal tuleb tagada kvaliteetne särts alati sel hetkel kui mistahes tarbijal tuleb pähe nuppu klõpsida. See on ülimalt keeruline ülesanne, võibolla isegi pea sama keeruline kui hea saia valmistamine. Kunagi, kui elektrisüsteem oli otsene jaotus põlevkivijaamast tarbijani oli see üksjagu lihtsam, ja sellist eristust ehk polnud vajagi teha; tänapäeval on lugu aga teine. Nüüd hinna juurde tulles: kui erinevate toorelektrite kvaliteet on erinevad, ja ka tarbeelekter kui toode on hoopis erinevate nõuetega, siis kas peavad olema hinnad samad? Täna pole haruldane, et “suvalise” tarnekvaliteediga päikesepaneelist elektri tootja eeldab, oma toodangu eest saab oodata pea sama hinda kui maksab jaetarbija oma valmiselektri eest. See on nagu võtaks viljakasvataja saiakilo hinna ja küsiks samapalju oma kg jahu või isegi vilja eest. Mulle tundub, et peame eristama erinevad numbritest päikese (PV), tuule, hüdrosalvestuse, tuuma ja gaasijaamade toodetava ja tarbijale valmiskujul tarnitava elektri puhul, ja seda nii oma-, turu- kui reguleeritud hindade osas. Selle kõige lihtsustamine ühele numbrile on ikka väga suur lihtsustus.
Mis on siin pistmist kliimaga? Elektrihind on oluline tarbija käitumise suunaja: ühtpidi mida madalam on hind, seda väiksem on motiveering säästmiseks. Äärmuslik olukord oleks null-hinnaga elekter, mida asutaks tõenäoliselt piiritult raiskama. Teisalt muudab just võimalikult madal hind alternatiivid ehk reostavad energiakandjad (vedel, tahkekütus, gaas) vähematraktiivseks, ja seega motiveerime reostamise asendamist elektriga. Rohepöördeks on meil just seda vaja. Nii et madalal elektrihinnal on omad plussid ja miinused. Kliima ja keskkonna suhtes oleks parim võimalikult madal hind, aga vaid tingimusel, et elekter oleks toodetud võimalikult saastevabalt. Tasuta saastamist ei tohi lubada. Absoluutselt saastevaba tootmist pole olemas, seega ei saa ka elekter olla päris tasuta. Aga see võiks olla soodne, ja mina ei välistaks siin reguleeritud hinda mõistliku poliitilise otsusena, kui see on rahanduslikult korraldatav ja seda kulu ei üritata sokutada roheelektri ettevõtjatele. Elektriootjal (eriti erasektoris) on ju lihtne loogika – kui müügihind on väiksem kui omahind või kui riik karistab, siis kasumit pole oodata ja jäetakse investeeringud tegemata. Ning see tootmisse investeeringute tegemata jätmine ongi praeguse energiadefitsiidi üks juurpõhjuseid. Tootja peab saama müüa ikkagi turule turuhinnaga, ja regulaator peab olema valmis sealt seda ostma, ja see peaks kehtima isegi riigi omanduses olevate tootjate kohta; muidu on tegi turu solkimisega.
Kokkuvõtteks meie elektrivõrgu lihtsustatud joonis umbkaudsete hindadega erinevates tarneahela osades.
