ERR: Leebumine rohepoliitikas: biomassist energiatootmine on nüüd “jätkusuutlik”

Ma rõõmustasin sügisel, kui tulid EL poolt signaalid, et bio/rohemassi põletamine loetakse vaid ajutiseks lahenduseks kliimaneutraalsuse suunas. Et ehk lõpeb see massiline rohepesu, kuhu läheb umbes veerand Eesti lageraie materjalist (läbi Graanul Investi). Nüüd näib, et see oli ennatlik – komisjon on muutunud leebemaks ning näiteks biomassist energia tootmist loetakse nüüd jätkusuutlikuks. Ilmselt on järgi antud mõnede liikmesriikide (sh Eesti!) survele et ’ilma pole võimalik’, ‘see kahjustab meie majandust’, mis on maskeeritud väite taha et “see on rangem nõue kui varem kokku lepitud”. Muidugi on see rangem, meil ongi vaja pidevalt rangemaks neid reegleid muuta, et kliimakriisi leevendada! Muidugi on sellel omad majanduslikud kulud.

Asja sisust: põhiline alusloogika, miks selline biomassi rohepesu JOKK-skeem on üldse loodud, seisneb minuteada väites, et biomass “laguneb looduses niikuinii” tekitades sellega samapalju CO₂ (või isegi metaani, mis on palju kangem kasvuhoonegaas) kui tekiks selle põletamisel. Seega täiendavat kasvuhoonegaasi ei teki ja tegu on nullheitmega? Mis on siin aga valesti:

1. Esiteks pole põhimõtteliselt õige väide “vabaneb niikuinii”. Valed on siin mõlemad sõnad,
   1. Vale on “vabaneb” – kogu metsamass looduses ei lagune kasvuhoonegaasideks, suur osa sellest läheb tahke süsiniku ringlusse metsa all oleva kõdu/mulla, sellest toituvate organismide jpm näol. On uurimusi mis on leidnud et vihmametsade soojas ja niiskes keskkonnas võib see vabanemine olla suurem: kõik mis maha kukub laguneb ja mingil ajal jõuab atmosfääri ja siis fotosünteesina mets ise seob selle kasvavasse rohemassi tagasi. Samas põhjapoolne jahe kliima tekitab oluliselt aeglasema protsessi, mis päädib pidevalt kasvavas ja seega süsinikku kumulatiivselt salvestava metsa alusmassiga. Kui põlismetsas vana puu kukub, siis mingi osa sellest laguneb ja “läheb raisku”, mingi osa aga jääb veel aastakümneteks salvestama süsinikku.
   2. Vale on “niikuinii” – suur osa biomassist ei teki loomulikult, vaid spetsiaalse kääritamisega toodetakse sellest biometaan, mida on mugavam käidelda kui rohumassi või saepuru. Sealjuures kogu selle tootmise hulgas kulutatakse palju täiendavat energiat (ja võib arvata et mitte puhtalt toodetut), biogaasi tootmisel ja transpordil on alati kaod mis lekitavad metaani. On isegi leitud, et gaasi teoreetiline põletamise eelis vedelkütuste ees nullitakse tootmisel ja torudes tekkivate kadude näol.
   3. Lisaks on see vale selles osas, et selleks et meil oleks üldse võimalik biokütust toota ja tarbida, siis see ei “vabanenud niikuinii”, vaid me kogusime selle kokku ja 100% sellest vabastame teadlikult ja tahtlikult. Oli see siis saepuru pelletiks tegemine või biogaasi tootmine. Selleks vabastamiseks pole muud sundi kui meie ahnus seda metaani ja puidujääki kuidagi “kasulikult” (isegi kui see on kliimavaenulikult) enda huvides kasutada. Kui ma kuulen siin jälle, et “pole mõtet ressursil lasta raisku minna”, siis mulle meenub orjapidamise või lapstööjõu lõpetamise arutelu – ka seal oli täpselt sama väide, et majandus kannatab, ressurss läheb raisku jne. Jah, muidugi see lagunev biomass tuleks kokku koguda et vältida metaani ja CO₂ eristumist, aga seda ei tohi seejärel ära põletada ja sellega kliimat reostada, vaid salvestada ohtliku jäätmena, põhimõtteliselt nii nagu teeme näiteks tuumajäätmetega. Kui me seda ei suuda (tehnilistel või majanduslikel põhjustel, ega tõenäoliselt ei suudagi), siis paremuselt järgmine variant oleks lasta sellel looduses aeglaselt laguneda, vt järgmine punkt.
2. Kriitiline erinevus on CO₂ vabanemise kiiruses. Isegi kui me ei suuda kinni püüda süsinikku, siis looduslikult biomassi lagunemine võtab aega kuid, aastaid, vanal palgil aastakümneid. Mistahes kasvama jäetud mets aeglustab seega kasvuhoonegaaside eristumist oluliselt, ja aeglustamist meil ongi kliimakriisi pidurdamiseks tarvis. Biomassi energiaks kasutamine aga vabastab CO₂ koheselt, põetamise hetkel.
   Teoreetiliselt võime ju mõelda biomassist tekkiva CO₂ püüdmise ja ladustamise peale (carbon capture), aga praktikas on seal suuri põhimõttelisi probleeme (eelkõige: kuhu ikkagi see hiigelkogus ladustada), et reaalset mõttekat lahendust ei ole ega paista lähiaasta (kümnetel).
3. Ja lõpuks kõige olulisem – kliimakriisiga tõsine tegelemine eeldab, et peame vältima mistahes täiendava CO₂ atmosfääri eraldamist : ükskõik mis allikast see pärineb: fossiilne, bioloogiline, geoloogiline, keemiline. Fossiilne on elementaarne kõikidele. Geoloogiline – kui me suudaksime, siis peaks ka vulkaanidele filtrid ette panema! Keemiline – me peame nt tsemenditootmise keemilist protsessi täiendama või tsemendi asendama näiteks lubjaga (lubja kõvanemine muide seob omakorda CO₂).
4. Ja mis kõige hullem:  biomassist toodetava energia MWh tekitab oluliselt rohkem, mitte vähem kasvuhoonegaase.

Meil on täiesti võimalus piirata bioloogilist kasvuhoonegaasi heidet, ärme laseme sellel raisku minna enda majandusliku ahnuse tõttu.

Loe lähemalt EL plaanidest ERR-ist