Ettevõtjad, eriti kasvuettevõtjad (startupid) on juba oma töökirjelduse poolest opportunistid: püüavad ja on alati püüdnud leida valdkondi mis on mis iganes põhjusel “kuumad” ja pakuvad kasulikke rikastusvõimalusi. Juba mõnda aega on olnud üsna kuumaks valdkonnaks roheettevõtlus, sealjuures kõik mis on seotud kliimaprobleemidega. Kiiret kasumit sealt ei loodeta, aga vähemalt investeeringute saamine võiks olla suhteliselt lihtne. Ükski suurtest ja kuulsatest Eesti ükssarvikutest kliimaga ei otseselt tegele, küll aga on nende abil tekkinud meile ettevõtjasõbralik kogukond ja võimalusi kapitali näol teha midagi rohelist. Isegi kui seal ei paista kohe kiiret ärimudelit kui raha, inimeste või võileibade liigutamisel, on see midagi ettevõtjate hingele ja ka see võib olla oluline motivatsioon.
2021. aasta alguses tehti avalikuks eelkõige Pipedrive asutajate ringi toel Single Earth , kelle põhisõnum on et metsad ei pea olema vaid puidu kasvatamise tööriistad, vaid neil on väärtus lihtsalt loomulikult kasvades: nii liigirikkuse kui CO₂ sidujana ehk siis kliimaparandajana. Seega – kui kasutad keskmisest oluliselt jätkusuutlikkumaid majandusvõtteid (ideaalis jätad oma väärtusliku metsa lihtsalt kasvama) , saab ühiskond sellest kasu ja oleks õiglane kui ühiskond (saastaja) maksab metsaomanikule. Majandamine käib siin plokiahela virtuaalžetoonides (blockchain token)-ites et hoida asi läbipaistev ja turvaline.
2022. kasvas ühest kasvuettevõttest eAgronom välja teine – Solid World, kelle äri sisuks on muuta põllu pidamine ja seal süsiniku sidumine süsinikukaubanduseks, võimaldades jätkusuutlike põllumajandusvõtete kasutamist muuta täiendavaks tuluallikaks. Mõte siis selles, et kui põldu ei majandata ülemäära intensiivselt, siis sarnaselt metsale seob see pidevalt täiendavat süsinikku, põhimõtteliselt siis musta mulla kihi pideva kasvamise näol. Seda ei pea põllumees tegema lihtsalt omast heast tahtest, ja saagiressursi arvelt, vaid selle eest võib ta saada ka õiglast tasu. Sarnaselt Single Earthile käib arvestus läbi virtuaalžetoonide.
Mõlemad need ettevõtted tegelevad tehniliselt carbon offset-inguga, mis tähendab et süsiniku eritaja, näiteks tööstus, elektritootja või transpordiettevõte, mis ei suuda ise vähendada oma jäätmeid nullini (ja olgem ausad, tehniliselt ei ole see ka realistlik) saab süsiniku salvestuse lahendust osta väljast, antud juhul siis põllult või metsast.
Tähelepanelik kliimaaktivist võiks siin küsida et kas see on õige – kas see pole mitte roheindulgentside müük – saastaja saastab ju edasi ja põllu/metsa positiivne mõju (mida nimetatakse tehnilise mõistega LULUCF negatiivsed heitmeteks) läheb päeva lõpus kaotsi? Mets kui meie sisuliselt ainus looduslik tehnoloogiline atmosfääri puhastamise lahendus, peaks lihtsalt siduma süsinikku nii palju kui võimalik, mitte võimaldama “kusagil mujal” rohkem heitmeid tekitada. Pikas perspektiivis nii ongi, aga lühikeses ja võibolla isegi keskmises perspektiivis ei ole paremat lahendust olemas. Heitmetekitajad peavad maksimaalselt pingutama, leidma esmalt võimalusi vähendada heitmeid oma otseses tarneahelas (carbon onsetting) näiteks nõudes transpordipakkujalt elektrisõidukite kasutust, tehes oma sisestest protsesside parandamisest/efektiivistamist (carbon insetting) ja seotud lähedaste valdkondade protsesside parandust (carbon nearsetting). Offsetting kui nendest kehveim peaks olema aksepteeritav vaid sealt ülejääva süsiniku osas.
Pea kõikidel kliimaparandusega tegelevatel projektidel on üldisem probleem – kust saada investeeringuteks kapitali. Samas inimesed kellel on kapitali (näiteks ükssarvikute asutajad ja varased töötajad) tahavad seda investeerida mitte vaid maksimaalse kasumi ja minimaalse riski, vaid ka jätkusuutliku tuleviku nimel. Selle oluline aspekt on kliima, ja küsimus on kuidas need kaks poolt kokku viia. Selleks on Saksa nimega (ja suuresti sealsele turule suunatud) Eesti asutajatega Grünfin valinud just kliimaeesmärgid üheks (ja näib et isegi esimeseks) jätkusuutlikkuse kriteeriumiks oma pakutavate investeerimisportfellide valikus. Lisaks on nende portfell madalamate teenustasudega kui tüüpiline pank, ja kuna see toode on klientidele erinevalt eelpoolnimetatutest juba avatud, siis ma ise saatsin osad oma säästud sinna teele. Liitumine on lihtne ja kiire, ja vähemalt lubatud on et tänu tihedale valdkonna reeglite jälgimisega loodan et säästud on kindlamalt hoitud kui seda startup-äridest tavaliselt oodata võib.
Siin ma keskendusin otseselt kliimaprobleemi juurprobleemile ehk süsinikuheitmega eemaldamisega tegelejatele. Muidugi on palju ettevõtteid nii Eestis kui mujal kes pisut kaudsemalt tegelevad kliima ja jätkusuutlikkusega: korduv- ja taaskasutuse, jäätmete vähendamise, kasutusea pikendamise jne teemadega. Nende loetlemine läheks juba väga pikaks. Ma loodan, et otseselt kliimasse panustavaid ettevõtteid on ja tuleb vaatamata oluliselt halvenenud majanduskeskkonnale veel ja seda artiklit saab nende võrra täiendada. Kui tead mõnele viidata – anna mulle teada.
[Täiendus 27.05] Mulle vihjati Eestis mitmeid rohkem või vähem edukaid kasvuettevõtteid, kes tegelevad taaskasutusega: näiteks Reverse Solutions tegeleb riidejääkide kasutamisega, Ragn Sells otsib tuhamägedele taaskasutusvõimalusi. Kliimamõju tuleb sealt siiski suhteliselt kaugelt, küsimus on rohkem jätkusuutlikus tulevikus üldisemalt.
Päris aktiivne ja kliima suhtes võibolla isegi kõige olulisem on puhta energia tootmine: ettevõtteid, kes päikesepaneele või ka tuuleparke rajavad või müüvad ei jõua üleski lugeda, aga need on pigem kohaliku paigalduse ja tootmise, mitte kasvuettevõtted. Startup peaks siiski olulist uut tehnoloogiat tootma et suurt globaalset kasvupotensiaali omada. Kliimapositiivsete tootmisettevõtete gruppi kuulub tegelikult ka kuulus Fermi Energia kes moodultuumajaama plaanib Eestisse rajada ja Energiasalv kes Paldiskisse hüdropumpjaama plaanib.
Rohkem tasub lugeda kasvuettevõteteks ja miks mitte ka tulevasteks ükssarvedeks energia tarbimise ajalise nihutamise tehnoloogiaid loovaid ettevõtted. Nende põhimõte on kallitelt (ja reeglina saastavama tootmisega) tundidelt tuua elektritarbimine odavamatele, ja sageli päikese/tuuleenergiaga toidetud tundidele, rakendades tarbija omapoolse kaudse salvestuse võimalust: Sympower teeb seda tööstuslikumas mahus (kliendinäiteks Luunja aiand) ja Fusebox väikeseadmete tasemel (näiteks koduseks elektrikütteks). Ma ise ehitasin koju täiesti DIY energiatarbimise nihutamise lahenduse kasutades ja täiendades vabavara – minu süsinikuheitmeid see küll arvestuslikult ei mõjuta (mul on roheline elektripakett niikuinii), aga kulusid pisut küll.
Veel mõned Eesti Startupid:
- Upcatalyst – neilt saab osta CO₂st toodetud grafiiti 1-10g purgis. Kui Single Earth ja Solid World räägivad mõnesajast €/tonn ja kuulus Islandi Climeworks (CO₂e tuleviku “kuldstandard”) pakub otse õhust süsinikupuhastust 1000 €/tonn jaeturul , siis Eesti kraami hinnaks saan 238 miljonit(!) € tonn. Nii umbes miljon korda liiga kallis. Samas tulemuseks saame mitte vaid koristusteenust vaid ka kasutatavat grafeeni, kui sul on sellega midagi peale hakata.
- Nanowind – sarnane eelmisele.
