Kliimamuutuste ajastul on igaühel mõttekoht: kas ignoreerida toimuvat ja tegeleda oma igapäevaste asjadega – olgem ausad, enamus valib senini selle. Või püüda midagi muuta. Muuta võib proovida kõiki teisi: minna tänavale, poliitikasse, kirjutada täis Facebooki seinad, protesteerida mistahes uute projektide vastu jne, või püüda midagi muuta oma isiklikus elustiilis. Üks õige kliimaaktivist püüab mõistagi teha seda kõike, ja tasapisi siis minagi püüan oma isiklikku elustiili muuta kliimasõbralikuks, nimetagem seda siis uudissõnana kliimafitnessiks.
Kliimamuutuste otsene põhjus on üsna ilmne: liigne tööstuslik tootmine. Seda siis nii asjade, teenuste kui energia vallas. Samas vähemalt kapitalistlikus majanduskorralduses mitte midagi ei toodeta (kuigi kaua) kui seda lõpuks ei tarbita, ehk siis kui sellel poleks nõudlust ja turgu. On see tarbimine algatatud mingitest reaalsetest vajadustest või osava tootja turundusest, ikka on tulemus sama: laias laastus me tarbime liiga palju ja valesid asju: asju, mille tootmine on kokkuvõttes põhjustanud inimkonna liigsuure keskkonna jalajälje, viinud meid globaalsel plaanil kliimamuutuste allakäiguspiraali.
Efektiivne, teadlik ja teaduspõhine kliimafitnessiga tegelemine peaks olema süstemaatiline: seame konkreetsed eesmärgid, püüame aru saada kui kaugel me oleme ning fokuseerime tegevustele ja muutustele, mille mõju on suurim, väikseima vaeva juures.
Kuidas kliimafitnessi progressi mõõta? Keskkonnajalajälg on väga mitmetahuline aspekt, võime püüda mõõta elurikkust, kui palju tekitame prügi, kulutame maavarasid jne, aga kui me fokuseerime kliimaprobleemile, siis on asi lihtne: kliimamuutuste piiramiseks peame vähendama meie valikute tagajärel tekkivaid kasvuhoonegaase. Neid on jällegi mitmeid erinevaid, aga väljakujunenud lahendus on arvestada need mahult kõige suuremasse, süsihappegaasi CO₂, võttes sealjuures arvesse et mõnede gaaside mõju on oluliselt suurem; näiteks metaanil 40 korda suurem, seega selle koguse korrutame 40ga. Tulemuseks on rahvusvaheline mõõdik CO₂ ekvivalent ehk CO₂e. Sageli see “ekvivalent” unustatakse juurde kirjutada, aga üldiselt võib olla kindel et kui kirjutatakse riikide, tehaste või tegevuste tekitatavast CO₂ kogustest, siis reeglina peetakse silmas CO₂e.
Eesmärgi osas tehnilist piiri ei ole. Näiteks inimkehal on tervisliku kehakaalu piir, keskkonna jalajälje puhul on asi lihtsam: mida vähem seda parem. Ideaalis võiks meie jalajälg olla suisa negatiivne – kui suudame kuidagi jõuda selleni, et lahkume siit maiselt teekonnalt vähemaga kui siia tulime. Aga nagu spordis ja fitnessis, on ka siin mõistlik seada eesmärgid, mis oleks ambitsioonikad, kuid mitte veel nii hullumeelsed, et kõik kohe käega löövad. Arenenud riigi kohta on arvutatud välja, et meie keskmine inimese kohta aastas tekkiv CO₂e jalajälje reaalne eesmärk võiks olla 5 tonni. Küllap siis järgmiste aastakümnetega jõuame ka nullilähedale. Statistika annab Eesti riigi kohta kasvuhoonegaaside reostuse umbes 18 miljoni tonni CO₂e aastas, seega meie elanike keskmine isiklik jalajälg on täna on umbes 15 tonni suurusjärgus, arvestades ka lapsi ja vanureid kelle isiklik panus on oluliselt väiksem. Seega aktiivse tööinimese panus on pigem sellest suurem. Laias laastus kolm korda tuleb jalajälge vähendada.
Kokkuvõttes mõned kliimafitnessi põhiteesid:
- Tarbin võimalikult vähe
- Jälgin terve mõistuse reeglit: püüan avastada, mõjutada ja mõõta eelkõige suuri asju ja ei lase end kõrvale juhtida pisiasjadel
- Võtan arvesse nii mu vahetus läheduses kui kaugel (näiteks tehases mis toodab mulle midagi) tekkivaid keskkonnamõjusid
- Mõõdan ja jälgin oma protsessi, et end motiveerida ja teada, kus olen.
