Aasta viimasel päeval on kombeks teha kokkuvõtteid. Siin olen fookusega viimasel kvartalil, mil mul kahjuks pole eraldi postitusteks olnud piisavalt aega.
Eesti liigub tuuleparkide suunas. Aasta alguses – mitmed suured Eesti tuuleenergia projektid on tulemas, käib eriplaneeringu koostamine aasta lõpus tuli Utilitas välja loa taotlusega. Plaanid on suured: kui kõik need realiseeruvad võib Eesti elektritootmine 5-10 aasta jooksul kümnekordistuda. Ma isiklikult ei ole suurte tuuleparkide usku: sama võimsusega tuumareaktorid on väiksema
Kliimateema ei ole jõudnud ikka veel Eestis nii suureks kui vääriks. See on ikka veel midagi, millega tegelevad “peast rohelised”. Suuremad firmad (nagu Eesti Energia, ja ka muud tootjad) ikka veel mõtlevad kuidas uutest normidest kõrvale hiilida ja näidata asju paberil ilusamini kui need on. Hoiavad kinni minevikust, ei vaata tulevikku. Aga eks suur ühiskonna tähelepanu läks ka Covid-kriisi peale.
Investeeringud hakkavad minema õigesse kohta. Toimus Eestis esimese suurema roheenergia tootja: EE asutatud Enefit Greeni IPO (175M€) ehk avalik müük, lüües rekordeid meie börsil. Teine, palju väiksem aga siiski märgiline rahakaasamine toimus Fermi Energial, Funderbeam-i platvormil saadi 1.7M€, mida on küll oluliselt väiksemas mahus aga see projekt on ka varajasem ja pikaajalisem. Osalesin neis isegi, sest puhta energia valdkonda investeerida tundub mulle ilmselge õige otsus. Lisaks meeldib mulle, et tegu on vähemalt olulises osas Eesti oma kapitaliga, erinevalt nt Utilitasest keda huvitab vaid meie meretuule ressurss ja turult maksimaalse kasumi saamine.
EL tuli välja oma rohekavaga mille nimeks Fit-for-55, mis on poliitiline kompromiss aga siiski üsna ambitsioonikas. Selle tõestuseks on juba näha et nii Euroopa suurtööstused (kellega ma töötan igapäevaselt – Transporeon Carbon Visibility on mu loodav toode) kui ka neist väiksemad transpordiettevõtted on hakanud aina tõsisemalt mõtlema oma jalajälje vähendamise peale, alustades selle mõõtmisest ja võimaluste kaardistamisest. Suuremad firmad on majasiseselt oma tootmist juba mõõtnud, nüüd jõutakse ka oma skoop 3 mõõtmisteni.
On märgiline, et meie suurimad veoautotootjad: Volvo Group, Daimler Truck (Mercedes Benz) ja TRATON GROUP (Scania, MAN, VW jt) et on kokku leppinud luua BEV veoautodele sobiva üle-Euroopalise kaubatranspordi laadimistaristu: laadimispunkt iga 4.5 tunni tagant, mis on ka nõutav puhkepausi vahemaa. Sobiv laadimisvõrk on olnud suurim takistus kaugmaa-veoautotranspordi elektrifitseerimisel. Ma olen ka oma tööalastes kõnes nii Volvo kui Scaniaga uurinud et kuhu nad panustavad, praegu näib kaalukauss kalduvat BEV suunas, seda siis alternatiivse H₂ ehk FCEV asemel. Nüüd pole muud kui vastavad autod ehitada ja olemasolevad diislikad välja vahetada. See kõik on muidugi 5-15 aasta perspektiiv, lähiaastail on parim tehnoloogia ikkagi biokütused.
Šotimaal toimunud COP26 võis olla pettumus neile, kes lootsid seal imesid juhtuvat, et suurriigid muudavad radikaalselt omi poliitikaid ja võtavad uusi kardinaalselt kõrgemaid lubadusi. Pigem tõdeti et jah, ambitsioonid peaksid olema kõrgemad aga poliitilist momentumit pole, et seda oluliselt veel muuta. Vähemasti tuleviku teekaart sai selgemaks, kui ka mitte veel eriti helgemaks. Tehnoptimistid leidsid sealt ka mitmeid posiitivseid märke.
Aasta viimane kvartal tõi šoki energiaturule: elektrituru hinnad nii Nordpoolis kui teistel Euroopa turgudel tõusid enneolematutesse kõrgustesse. Võib öelda et elektrihind oli muutlik nagu sügisene tuul, sest suures osas mõjutabki elektrihindu tuule olemasolu. Mida enam me tuuleparke teeme, ja ei ole piisavat stabiilset/kontrollitavat madalsüsinikulist (ehk lihtsalt öeldes puhast) elektritootmist, seda enam me sellist tulevikku näemegi. Mõnedel turgudel nähti hakatakse juba valmistuma olukordadeks kui elektrit polegi mõned tunnid saada. Loodame, et seda ei juhtu meil talvel kõige külmemal ajal.
Selles on ka positiivset: elektrihinna jõudmine uudistesse ja vähemalt poolte eestlaste rahakotti (ja kaudselt läbi inflatsiooni kõikideni) aktiveeris uuesti vajaliku diskussiooni Eesti oma tuumaenergeetikaga edasi minekuks. Postimehe hiljutine küsitlus leidis et suisa 66% eestlastest toetavad tuumajaama rajamist Eestise. Nagu ka varasemad küsitlused näitasid on progressiivsemad siin mehed ja negatiivsemad naised. Ma usun ja loodan, et see konkreetne diskussioon ning kliima üldisemalt saab olema teravalt üleval järgmise riigikogu valimiste kampaanial, mis on käima minemas järgmise aasta keskpaigast, juba umbes poole aasta pärast. Mul isiklikult oli võimalus külastada (Fermi energia korraldusel ja rahastusel) Rootsis ühte suurt tuumajaama ning selle koolituskeskust, et näha oma silmaga kuidas neid asju reaalselt ehitatakse, hallatakse ja inimesi iga päev koolitatakse. Ja millisel tasemel ohutuskontroll seal on. Tõenäoliselt see üks Rootsi turvalisemaid tööpaiku.
#dontlookup Päris aasta lõpu pühade ajal tuli Netflix-is välja Adam McKey “komöödia” Don’t Look Up suurepäraste näitlejatega nagu Leonardo DiCaprio, Meryl Streep, Jennifer Lawrence jt. Minu jaoks oli seal kõige kõnekam koht, kus loeti ette maailma suured probleemid, millega me hakkama ei saa, ja ei nimetatud ühte: kliimakatastroofi. Ma kahtlustan, et see oli lihtsal põhjusel: kogu see lugu saabuvast ja planeeti hävitavast komeedist ongi mõeldud kui metafoor kliimakriisist – planeedi mõõtkavas katastroofist mis teadlaste hinnangul ilmselgelt tuleb, aga adekvaatse tegutsemise asemel suubub kogu trall riikide, poliitikute ja ärimeeste oma kitsaste probleemide virvarri. Põhipüant on geniaalne: kui me ei vaata probleemi, siis seda polegi olemas – seega “ärme lihtsalt vaatame üles”! Nii nagu filmis, meil jagubki maailm kaheks: kes “vaatavad üles” ja kes seda ei taha või suisa ei luba teha. Kui seda filmi vaadata selles võtmes, siis mõtleval inimesel tõusevad ihukarvad püsti: niivõrd täpne on olukorra, inimeste suhtumise ja tõenäoliste tuleviku stsenaariumite kirjeldus. Kes ei ole vaadanud, soovitan tungivalt. Väga “naljakas”. p.s. kui pühade ajal aega üle võib vaadata ka üsna samas võtmes tõlgendatavat kahe-hooajalist seriaali Salvation sealsamas Netflixis. Öelge mulle ka kuidas see lõppes, ma ise ei jaksanud lõpuni jälgida 🙂
